Ma teen silmad lahti ja olen üksi. Ma kannan skafandrit ja mõistan, et ma ei ole enam Maal. Ma vaatan ringi, hämmeldunud, ning igal pool näen ma liiva, kivisid ja mägesid. Punane liiv ulatub nii kaugele kui silm seletab. Aga kahjuks ma juba tunnen end üksikuna. Ma mäletan, et meil oli NASA-robot “Curiosity” Marsil ja hakkan rändama ja uurima enda ümbrust. Ma loodan, et tunnen end siis vähem üksindust.
Teel ma tõusen mööda mäge üles ja näen ühte väga imelikku kasti. Vaatan, mis on sees ja olen täitsa üllatunud. Meie Maa-robot on seal kastis ja kasti seinad näevad välja nagu mu praegune ümbrus. Võib olla on siiski Marsil elu! Ma tahan väga teada saada, kas siin on tõeliselt midagi või kedagi ja jalutan edasi.
Peale 20 minutit märkan, et loodus muutub. Ma näen kollaseid jõgesid, siniseid puid ja väga kaugel väikest küla. Hakkan jooksma ja mõtlen, et ma ei ole nii üksi! Lõpuks olen ma küla sissepääsu juures ja olen jälle üllatunud. Kõik majad on erinevates värvides värvitud. Nagu vikerkaar! Ma näen aedu ja punast muru. Kõikjal töötavad väikesed marslased, aga nad ei ole huvitatud minust. Või kas nad ei mõista, et ma olen siin? Nad näevad nii rahulikult välja ja ma tunnen end nagu sissetungija. Kuigi ma vaatan neid ning ma mõistan, et olen väga väsinud ja mõtlen, et saan marslastega rääkida ka siis, kui ma ärkan üles. Ma leian väga armsa koha, puude all, ja panen oma silmad kinni.
Ma kuulen väga tüütut müra ja saan aru, et olen oma voodis. Nii kurb, et see oli vaid unistus.
Aitäh lugemise eest.
(Füüsika assignment)
Minu vahetusaasta Eestis 